Lisa 50.00 € eest tooteid ja saa tasuta kohaletoomine
  • Laeme tulemusi
    Ostukorvis ei ole tooteid

    Tõmba endale see äpp ja KOHE!

    Postitatud

    Ma olen mitu kuud tõsiselt kaalunud, et äkki peaks oma mitte-üldse-eriti-nutika telefoni ära viskama. Mida paganat ma teda igal öösel laen, kui mul temaga järgneva päeva jooksul muhvigi teha pole? Millal näiteks Sulle keegi viimati helistas? Ma mõtlen nagu sõna otseses mõttes helistas, mitte ei saatnud sõnumit ega teinud vastamata kõnet. Millal? Nojust! Ja kui helistaski, siis millest te rääksite? Millestki olulisest? Kuidas Lähis-Ida konflikti lahendada või solaariumi järjekordi lühendada? Ei rääkinud ju! Vean kihla, et klatšisite niisma või arutasite, mida Evelinile kolmada raseduskuu eduka lõpu puhul kinkida. Milleks telefon, kui saab ilma?

    Ma kohe ütlen, milleks! Aga kõigepealt räägin ma lühidalt, miks kohv kohvikus paremini maitseb kui kodus.

    Oled Sa Kadriorus või Telliskivis jalutades tähele pannud, kuidas inimesed kohvikutes tööd teevad? Istuvad läpakas nina all, kohvitops kõrval ja uhavad meeleheitlikult midagi kribada. Kohvikutes on aga reeglina lärm, espressomasinad ragisevad, ülejäänud külastajad sumisevad, Raivo Tafenau mängib raadios saksofoni (ja kui on eriti hea kohvik, mängib suisa kohapeal). Kuidas on sellises lärmis võimalik keskenduda?

    Väga hästi on. Vaikus teeb inimesed üksikuks. Jutujõmin tekitab aga tunde, et Sa kuulud kuhugi. Kohvimasina hääl kinnistab omakorda veendumust, et Sind ümbritsevad targad ja inspiereerivad inimesed – lollid ja ebasütitavad joovad teatavasti õlut, onju?

    Lisaks töökuse tõusule annab kohviku hääl lisaväärtuse ka kohvile, mida sa jood. Umbes nagu raamatupoes, kus Sa Hargla uudisteost lehitsesid, selle innukalt ära ostsid ja hiljem kodus avastasid, et nii hea see uus Melchior nüüd kah ei ole. Raamat on teiste omasuguste keskel kuidagi ahvatlevam ja kohviga on mu meelest sama lugu.

    Tagasi telefoni juurde. Mu sõbranna Marianne on tohutu äppide fänn. Ta ei suuda ilma nendeta elada, isegi kempsus käimiseks on tal eraldi äpp, mis hommikusöögi koostise järgi arvutab, mis kell tal asjatama tuleb minna. Marianne veedab päevas vähemalt tunni uusi äppe otsides ja aeg-ajalt komistab ta ka millegi kasuliku otsa. Eelmisel nädalal komistas ja helistas esimese asjana mulle, kelle siis veel.

    “Kas sa istud?” küsis ta hingeldades.

    “Mis mõttes, nagu vanglas või?” ei saanud ma kohe aru, mida ta jälle jaurab.

    “Hähh, istu maha, muidu kukud pikali ja lööd oma puusad ära, homme on valus jooga tundi minna. Ma ledsin sulle äpi! Coffitivity! Kuulsid? Kirjuta kohe üles: Co-ffi-ti-vi-ty!”

    “Mis ma sellega teha saan?”

    “Sa saad sellega siukse tunde, et istud Revalis või Coffe Inis, isegi kui tegelikult ei istu.”

    “Tohoh, mismoodi?”

    “Sa saad endale klappidega kohviku heli kõrva panna. Kui tahad, istud hommikul keset Starbucksi. Kui tahad, tšillid mõnes Pariisi kohvikus. Kui tahad, lürbid koos üliõpilastega Pauligit.”

    “Juba daunlõudin,” hüüdsin ma ärevusest plahvatades. Daunlõudisingi. Jumala äge. Vajutad nuppu ja mängibki kohvikuhelisid. Mu poeg Mihkel pidi ära minestama, kui mind eile hommikul köögilaua taga vabatahtlikult arvutis töötmas nägi.

    “Mis see pirin on?” küsis ta uniselt.

    Ma olin klapid kuhugi ära kaotanud ja telefon mängis Coffitivity helisid tillukesest kõlarist.

    “Parem kui Metsatöll,” teatasin ma võidukalt.

    “Ise oled,” ühmas ta vastuseks ja kobis oma tuppa tagasi. Lapsed on mõnikord ikka täitsa totud, onju?

    Sofi

    Kohvihull blogiprintsess

    40 postitust

    Mis juhtub, kui Lavazza ja MacBook Pro kahekesi terveks ööks tuppa kinni panna? Juhtun mina. Mulle meeldib kohv ja kirjutamine, kõige rohkem aga kohvist kirjutamine.

    Me teame hea kohvi saladust ning tahame seda kõigiga jagada. Parima kohvi nimel!