Une-Mati on gei! Mitte et mul midagi homode vastu oleks, jumala pärast! Meil on töö juures kaks kutti, Anto ja Ingmar, tulevad ja lähevad alati koos, isegi lipsud on täpselt ühesugused, täiega armsad tüübid. Aga Une-Matit ma küll homoseksuaalsuses kahtlustada ei osanud.
Ühesõnaga, ma käisin üleeile väljas. Täitsa ihuüksi, esiteks polnud kedagi väga kaasa kutsudagi ja teiseks on teinekord hea vahelduseks omapäi olla. Stalin näiteks eelistanud üksinda süüa, ma muidugi ei tea, kui inspireeriv paralleel see nüüd oli, aga igatahes pole ma ainus inimene maailma ajaloos, kes oskab iseendaga kahekesi olla. Mihkel (mu poeg, eks) jäi lapsehoidjaga koju ja mina läksin restorani.
Sõin kõhu täis, võibolla isegi natuke liiga täis, aga kui sa mind näinud oleksid, siis teaksid, et minutaolisele on sada grammi lehtsalatit kah liiga palju, kärbeskaallane nagu ma olen. Ja noh, ühe korraliku õhtusöögi, eriti kui ma selle oma parima sõbranna ehk iseendaga olen ette võtnud, peab üks hea kohv lõpetama.
Tuleb ettekandja, ma uurin kohvisortide kohta ja esitan tüdrukule raskeid küsimusi, aga ta saab kenasti hakkama ja lubab mulle musta kohvi tuua, täpselt nii, nagu ma palun. Uurib enne, et äkki soovin espressot, aga kell on juba hiline, ma ei hakka vastu ööd kangema kraamiga paugutama, las toob tavalise musta.
Toobki. Joon ära ja lähen koju. Poiss juba magab, ma saadan lapsehoidja ära ja poen põhku. Une-Mati, siin ma olen, tule ja võta mind endaga kaasa, sinuga koos tulen kasvõi maailma lõppu!
Ja läheb lahti. Hakkavad igasugused asjad tulema, ainult mitte Une-Mati. Kõigepealt tuleb kutse looduselt, loivan vetsu ja ronin siis linade vahele tagasi. Järgmisena tuleb mingi jabur kinnismõte: ma pean homme Mariannele helistama ja küsima, kas ta ikka teab, et Rocca MyFitnessis on treener Sven, jumala nummi kuju, siuke natsa mõmmibeebi näoga, aga muidu trimmis, täpselt Marianne maitse. Kindlasti õnnelikus suhtes, aga ikkagi, mingu tšekkigu igaks petteks üle, kunagi ei tea.
Kirjutan selle telefoni to-do äppi, et ööga jumala pärast meelest ei läheks. Aga ma võin ju mõtte telefoni kirjutada, ega see ei tähenda, et ta peast ära läheb. Ei lähegi, olgu ta neetud. Keerleb peas nagu pöörane.
Keerlen minagi, küljelt küljele.
Kus sa oled, Une-Mati? Miks ma sulle ei meeldi? Ma eeldan, et sa oled straight või nii, mitte mingi, noh, ühesõnaga, ma üldiselt eeldan, et sulle meeldivad naised. Aga mitte see naine siin, nagu näha. Mitte täna õhtul. Selge. Une–Mati on gei, muud selgitust pole. Või noh, tegelikult on: ma olen kohvi kurguni täis.
Ma jäin alles kell 4 magama. Mõtle, kui ma oleksin tüdruku soovitust kuulda võtnud ja espresso tellinud, ma poleks üldse sõba silmale saanud. Nagu järgmisel päeval selgus, on tõde vastupidine: ma oleksin pidanud JUSTNIMELT espressot jooma!
Misasja, küsid sa? Ma küsisin kah, kui töö juures Annikale kurtsin, et näe, jõin vastu ööd kohvi ja magada ei saanud. “Sa oleksid pidanud espressot jooma, oleksid tudunud nagu imik,” teatas Annika. Et nagu mis mõttes? Lolliks on läinud või?
Aga Annika mees on teadlane või midagi. Ja see olla rääkinud, et mida kauem vesi ja kohv kokku puutuvad, seda rohkem kofeiini eraldub. Ja kofeiin ongi ju see, mis sul magada ei lase. Espresso on paarikümne sekundiga valmis, filtermasinas või presskannus valmib kohv kauem ja ongi korras, võid Une-Matile “ma olen täna kinni” öelda.
Ega ma Annikat kohe ei uskunud. Oma silm – või peaksin ma ütlema närvisüsteem – on kuningas. Tegin eile vastu ööd korraliku espresso ja… voilà! Une-Mati oli kohal enne, kui ma teki olin peale jõudnud tirida. Hetero mis hetero, nii kaua, kui ma filtri- või masinakohvist hilisõhtul suudan eemale hoida.
