Lisa 50.00 € eest tooteid ja saa tasuta kohaletoomine
  • Laeme tulemusi
    Ostukorvis ei ole tooteid

    Õnn on vaataja silmades

    Postitatud

    Mulle meeldib aastavahetus jõuludest rohkem. Võibolla on asi selles, et oluline osa minu lapsepõlvest möödus nõukogude okupatsiooni viljatutes tingimustes ja jõulud olid peaaegu et keelatud. Ma mäletan selgelt, kuidas õppealajuhataja kiriku juures luuras, ega mõni meie kooli õpilane jõululaupäeval üle pühakoja ukse astu. Ja kui mõni astus, siis represseeriti vaesekest nii hirmsasti, justkui oleks ta Ameerika luurele Salvo kelkude valemi maha müünud: vanemad kutsuti kooli ja käitumishinne tiriti mitterahuldavaks isegi siis, kui laps muidu tõeline oivik sattus olema.

    Igatahes tunnen ma end jõulude ajal tänini kuidagi kammitsetult. Püha värk ikkagi, Jeesuse sünnipäev ja nii. Ei ole nõnda, et tipsutad varahommikuni Marianne köögis ja räägid kunagisi peikasid taga.

    Aastavahetus on seevastu täiesti teisest puust sündmus. Sa võid ennast vabaks lasta ega pea muretsema, et šampanjaklaasi liiga tihti kummutades ühe 33-aastaselt mõrvatud hipi mälestust kogemata riivad. Vastupidi – mida vingema möllu sa püsti paned, seda tegusam su järgnev aasta tuleb. Vähemalt räägib Marianne igal 31. detsembri õhtul nii ja ma olen teda selles küsimuses usaldama hakanud, sest mingil põhjusel läheb tal järjest paremini.

    Ennast täis pole mulle kunagi meeldinud juua, aga pisukese lauluhääle õlitamise vastu pole mul midagi. Seda enam, et hiljemalt kell 6 hommikul sunnib Marianne kõiki ABBA kuulsat “Happy New Year” hitti laulma, mis sest, et tegelikult on see üks pisarateni kurb laul.

    Mul on poeg Mihkel, kes on küll tehniliselt juba nii suur, et ma võiksin ta endaga uusaasta peole kaasa võtta, ent meil on kujunenud kuidagi nii, et umbes kella üheteistkümneni oleme me kahekesi kodus, sööme ja vaatame telekat, ent siis jääb tema üksi koju ja mina lähen välja, enamasti Marianne poole. Mihklile too korraldus sobib, sest tänapäeva noored armastavad Skype’is ühiseid olenguid pidada ning aastavahetus ei ole erand.

    Meil on Mihkliga üks traditsioon. Me valame 31. detsembril õnne. “Valama” on võib-olla vale sõna, sest esiisadega võrreldes ennustame me tulevikku veidi moodsamalt. Aga õnne me tõepoolest teineteisele kuulutame ja tõttöelda on see komme üks neist asjust, mille ma oma lapsepõlvekodust kaasa olen võtnud.

    Kui ma laps olin, korraldas isa igal 31. detsembri õhtul õnnevalamise. Päris tina ja päris vesi, täis värk. Istusime perega ümber kausi ja loopisime sellesse kordamööda sulatina, et seejärel ühiselt nuputada, millist saatust üks või teine tinakärakas valajale kuulutas. Kuulutas reeglina seda, mida valaja ise näha tahtis. Õnn on vaataja silmades, midagi pole teha.

    Mu vanem vend tahtis rockmuusikuks saada ja ükskõik, millise kujuga tema tinaplönn ka välja ei kukkunud, suutis ta selles alati küll kitarri, küll mikrofoni näha. Kord läks Taavil nii kehvasti, et õnnetina muutus kõige tavalisemaks laperguseks kamakaks, ent mu vend ei lasknud end isegi sellest heidutada. “See on ju lava!” hüüdis ta kõigi rõõmuks üle terve maja.

    Meie valame pojaga õnne teistmoodi, sest ei viitsi tinaga jännata. Ma ostan juba eelmisel päeval kunstitarvete poest kaks lehte akvarellipaberit ja pintsli. Tähtsa õhtu saabudes keedan ma – oh seda üllatust! – suure kannu imehead kohvi. Kohvi joome Mihkliga ära, aga kohvipaks läheb käiku: me pistame sellesse pintsli ja rapsame kordamööda akvarellipaberi suunas. Umbes nii, nagu mõned kuulsad kunstnikud oma meistritööd on loonud: pintsel värvipotti ja siis suure kaarega paberi suunas. Alati tekib paberile mõni vahva kujutis ja erinevalt tinast on sellel selged piirid. Tõsi mis tõsi: me ennustame tulevikku kohvipaksu pealt, kuigi klassikalise tinavalamise meetoditega.

    Ennustasime ka nüüd. Mihkel suutis kohvipaksust pintsliga tuliuue MacBook Pro paberile visata, igatahes oli ta selles ise sada protsenti kindel. See tähendavat loomulikult ainult üht: saabuval aastal saab ta endale uue arvuti ja mitte lihtsalt suvalise läpaka, vaid Apple’i oma. Mis meelel, see pintslil ja silmades.

    Mis sa arvad, mis minu käehoobist paberile maandus? Süda. Ma ju räägin, et õnn on vaataja silmades. Olgu teismelise poisi või varakeskealise naise oma.

    Head uut aastat!

    Sofi

    Kohvihull blogiprintsess

    40 postitust

    Mis juhtub, kui Lavazza ja MacBook Pro kahekesi terveks ööks tuppa kinni panna? Juhtun mina. Mulle meeldib kohv ja kirjutamine, kõige rohkem aga kohvist kirjutamine.

    Me teame hea kohvi saladust ning tahame seda kõigiga jagada. Parima kohvi nimel!