Lisa 50.00 € eest tooteid ja saa tasuta kohaletoomine
  • Laeme tulemusi
    Ostukorvis ei ole tooteid

    Niiiiiiiiiiii pikk mees!

    Postitatud

    Kirjutasin mõne aja eest sellest, kuidas ma Tõrvas praktikal käisin ja olen sel teemal lugejatelt palju kirju saanud – üks ilusam kui teine. Et umbes küll ma olen ikka tubli ja nii edasi. Üks mu blogi lugeja küsis koguni tolle kohviku aadressi, ilmselt soovib kah praktikale pääseda. Tahab vist sama tubliks saada, hahahaaa.

    Midagi juhtus seal Tõrvas veel. Jätsin selle eelmine kord mainimata, aga siin ta on.

    Ühesõnaga, olin kolmandat päeva vabatahtlikuna tööl, valmistasin klientidele kohvi, tuli juba täitsa välja ja nii, Piret kiitis ette ning taha ja üldse oli elu nagu lill. Äkki läks uks lahti ja sisse astus kaelkirjaku mõõtmetega tüüp. Ta oli kohe niiiiiiiiiii pikk, et ma end esimese hooga näost lubivalgeks ehmatasin.

    Lugu nimelt selles, et ma olen ühte niiiiiiiiiii pikka tüüpi korra varemgi kohanud ning hästi see ei lõppenud. Tolle nimi oli Asko, ta astus mulle Bonnie & Clyde’is ligi, vaatas ülalt alla ja küsis pikalt keerutamata: kas abiellume kohe või kurameerime enne paar nädalat?

    Ma eelistasin viimast, sest esiteks pakuvad mehed, kelle leksikas leidub sõna “kurameerima”, mulle peaaegu haiglast huvi. Reeglina nimetavad mehepojad tüdrukutele külje alla ujumist “käimiseks” ja kes suuremas linnas elab, kasutab mõistet “deitima”. Asko ütles aga “kurameerima” ning kui see pole romantiline, siis ma ei tea, mis on.

    Teiseks olen ma alati teada tahtnud, kuidas niiiiiiiiiiiii pikad mehed suudlevad, kas käivad kokku nagu liigendnoad või laskuvad põlvili. Mulle tundus, et “paar nädalat kurameerimist” võiks selle mõistatuse minu jaoks lahendada. Lahendaski, juba kolmandal päeval, kui me hilisõhtul Sõpruse kinost välja jalutasime. Asko haaras mu keskkohast kahe käega kinni, tõstis vajalikule kõrgusele ja juba me suudlesimegi, nagu Martin Müürsepp ja naissoost Frodo.

    Rohkem ma temast ei kuulnud. Ehk oli asi selles, et ma toitusin tollal peamiselt halvaast ning Domino küpsistest ja mind kergitades võis kergesti songa saada. Või oli asi milleski muus, jumal teab. Oli kuidas oli, ma tundsin end mitu nädalat kehvasti ja kuigi tollest kummalisevõitu loost on pea kakskümmend aastat möödas, pidi mu hing kinni jääma, kui taas niiiiiiiiiii pikka meest nägin.

    Tüüp astus leti juurde ning… pagan mind võtku, see oli… issand kui piinlik ja põnev samaaegselt… see oligi Asko. Mul jäi hing kinni ja ma lootsin, et ehk ei tule ma talle meelde.

    “Kohv koorega,” ütles ta vaikselt ja küsis siis, kus WC asub. Vasakule ja siis otse ja seal asubki, kokutasin mina vastu. Ei tulnud ma talle meelde, eks ma olen tänapäeval tubli kolmkümmend kilo kergem ja kaks aastakümmet on ikkagi kaks aastakümmet. Aga mina teda miskipärast mäletasin. Eks see vist ongi nii, et naistel kipub parem mälu olema.

    “Kaks viiskümmend,” ütlesin ma kohvitassi Askole ulatades. Ja siis see juhtus, peaaegu automaatselt. “Kas abiellume kohe või kurameerime enne paar nädalat? küsisin ma iseendalegi üllatuseks. Ilmselt väga kõva häälega, sest nurgalauas istuv vanaproua oleks jahmatusest napilt kunsthambad põrandale kukutanud.

    “Aitäh pakkumast, aga ma olen paraku võetud,” naeratas Asko. “Näe, sealt ta tulebki.“

    Kohviku uks läks lahti ja sisse astus… issand jumal… täpselt sama pikk naine. Seda pole tal vaja maast üles sikutada, mõtlesin ma esimese hooga. Ja teise hooga sain ma aru, et mõned asjad on targem kohe siis ära unustada, kui nad juhtuvad. Muidu jäädki iga varju peale hüppama.

    Sofi

    Kohvihull blogiprintsess

    40 postitust

    Mis juhtub, kui Lavazza ja MacBook Pro kahekesi terveks ööks tuppa kinni panna? Juhtun mina. Mulle meeldib kohv ja kirjutamine, kõige rohkem aga kohvist kirjutamine.

    Me teame hea kohvi saladust ning tahame seda kõigiga jagada. Parima kohvi nimel!