Lisa 50.00 € eest tooteid ja saa tasuta kohaletoomine
  • Laeme tulemusi
    Ostukorvis ei ole tooteid

    Kuidas ma narkotsi tegin

    Postitatud

    Nädalavahetusel juhtus minuga veidraim lugu, mis ühe täiesti tavalise eesti naisega juhtuda saab. Ei tulnud mul eluseikluse jaoks kuhugi välismaale lennata ega tõmmuverelise mehega suudelda, piisas vaid Marianne telefonikõne vastuvõtmisest.

    “Täna läheme Sinilindu,” teatas ta otsustavalt ja kui ma oleksingi püüdnud vastu vaielda, poleks see Mariannet loksutanud.

    “Mis seal toimub?” küsisin ma oma saatusega leppides.

    “Pidu toimub. Eplik ja puha. Küll sa näed.”

    Nägingi. Kell pool kümme õhtul lasi poisiohtu piletikontrolör meid Sinilindu sisse ja ma sain kohe aru, et oleme Mariannega ülejäänud seltskonnast vähemalt poole vanemad, kui mitte rohkem. Politseireid avastaks siit vähemalt kümmekond alaealist, helista või ise lastekaitsesse.

    Marianne seletas, et selles kogu asja võlu ongi ja võtku ma asja rahulikult. Tegelikult pidavat isegi naljakas olema, kui kahekümnesed tatikad sulle külge hakkavad lööma. Ei tulnudki kaua oodata, kuni üks mulle kogemata õlle kraevahele oleks kallanud.

    “Õu, sorri, nagu täiega, ma ei pand tähele,” kukkus nolk lalisema, kui ma talle sapiselt

    “vaata oma kinganinu edasi” olin nähvanud. Keeras seejärel pea minu suunas ja armus esimesest silmapilgust ära. Mul hakkas isegi piinlik, kuigi üldiselt teevad mulle punastavad mehed pigem nalja.

    “Vauu,” ajas nolk käe pikalt ette. “Mina olen Madis. Kes sina oled?”

    “Sofi,” võtsin ma nolgi käe vastu ja raputasin seda nagu direktor alluva oma. “Meeldiv tutvuda.”

    “Ei..noooooo, kohe ikka väga meeldiv… Kas kah Epliku fänn?”

    “Räige,” hakkasin ma olukorra veidrust nautima.

    “Mina kaaaa. “Nõgesed” on ikka tegija album. No ja tegelt kogu varasem kraam kah, alates Claire’s Birthday’st,” kuulutas Madis ja tegi seejärel ettepaneku, mis oli oma otsekohesuses nii ootamatu, et võttis minusugusegi ahhetama: “Lähme teeme triipu!”

    “Eeeee… tänan pakkumast, aga ma olen vanakooli inimene,” püüdsin ma end välja vabandada ja hakkasin silmadega Mariannet otsima. Seal ta oli, kümmekond meetrit baari suunas, teise samasuguse nolgiga rõõmsalt pläkutamas.

    “Mis vana!” pistis Madis naerma. “Ise sa oled vana. Ja ega ma sulle ei tea mida paku, minu triip on täiega legaalne. Isa tõi Ameerikast.”

    Madis upitas seljakotist välja purgi, millele oli kirjutatud “Coco Loko – infused raw cacao snuff”.

    “Mis see on?” hakkasin ma huvi ilmutama, sest iga purk, millele on raw kirjutatud, tekitab minus uudishimu.

    “Ooooo,” ajas Madis silmad tagurpidi. “See on kuum värk. Legaalne draag. Tervislik narots! USAs müüakse onlainis. Jumala äge. Tule!”

    Ta sikutas mu esimese vaba lauani, kallas purgist näpuotsa pruuni puru välja, võttis taskust 5-eurose, keeras selle rulli, toppis ühe otsa ninna, suunas teise puru suunas ja tõmbas kogu kraami sauhti sisse. Täpselt nagu filmis, täpselt nagu kokaiini, ainult et purgist, millele oli inglise keeles “kakao” kirjutatud.

    “Tohohh,” ei suutnud ma ära imestada. “Mis asi seeeee oli?”

    “Purustatud šokolaad! Kofeiini laks tuleb nina kaudu otse verre, ei pea kuuma vee ja piimaga jändama. Sa ju tead, et šokolaadis on kah kofeiini, täpselt nagu kohvis?”

    “Olen kuulnud.”

    “Seda puru ninna tõmmates on pauk jube kiire, pole vaja oodata, millal kohv seedetrakti kaudu eufooria vereringesse kütab. Hea hakkab KOHE!”

    “Kes su isa on, Mendelejev või?” küsisin ma imestunult.

    “Proovi ka,” ignoreeris Madis mu küsimust ja ulatas rullikeeratud viieka mulle.

    “Oh, ma ei tea…”

    “Proovi, proovi, surus Madis mu praktiliselt vägisi ninapidi Coco Lokosse ja peaaegu iseenesest lendas tutakas šokolaadipuru mulle ninna. Esiotsa oli kõdi, aga siis hakkas tõesti hea. Sama hea, nagu peale korralikku espressot, ainult et palju kiiremini.

    “Noh, kuidas on? nõudis Madis oma imepurule hinnangut.

    “Nagu kohv, ainult et kiirem,” ütlesin ma poisile seda, mida too kuulda tahtis.

    “Nojust! Coco Loko! Hahahaa!”

    Ja siis hakkas Vaiko Eplik ootamatult laulma. Sinilind täitus tema isikupärase häälega ja kellegi teise – kaasa arvatud Madise oma – polnud enam kuulda.

    Pihtas põhjas, nagu ikka.
    Ja ei juttu pikka.
    Pihtas põhjas, nagu ikka.
    Juhtub ikka.

    Paremini oli sel hetkel võimatu laulda.

    Sofi

    Kohvihull blogiprintsess

    40 postitust

    Mis juhtub, kui Lavazza ja MacBook Pro kahekesi terveks ööks tuppa kinni panna? Juhtun mina. Mulle meeldib kohv ja kirjutamine, kõige rohkem aga kohvist kirjutamine.

    Me teame hea kohvi saladust ning tahame seda kõigiga jagada. Parima kohvi nimel!