Pane end korraks tšehhide olukorda. Oletame, et sul on just poeg sündinud. Istud mehega maha ja hakkad arutama, mida võsukesele nimeks panna. Mehel on hobuseraua kujulised vuntsid (kõigil tšehhidel on), kuid see pole peamine mure. Probleem on selles, kas panna poisile nimeks Dobromil või Blažej. Naera või puruks, eks? Vahet pole, kas õnnest lapse sünni üle või õnnetusest, et tolle pisikese sünnitunnistusele Dobromil kirjutatakse. Või Blažej, mis on veelgi jubedam.
Miks ma seda räägin? Kolmel põhjusel.
Esiteks käisid meil tööl tšehhid külas. Terve delegatsiooniga ja puha, tahavad meie töö-kultuuri kohta uurida ja nii edasi. Ühesõnaga: tavaline äriturism, mille eesmärk on end töö-andja kulul nädal otsa pildituks kammida. Ning tõesti olid kõigil hobuseraua kujulised vuntsid. Ühel olid vähe peenemad, meenutasid viiulivõtit, aga see oli ka ülemus. Naisi polnud nad üldse kaasa võtnud ja see ajas meie omadel muidugi närvi sassi. Mis mõttes te naisi kaasa ei võetud? Teil firmas ainult mehed ongi või? “Keegi peab ettevõtet ju komandeeringute perioodil püsti hoidma,” naersid vuntsidega mehed unisoonis ja meie omadel läks närv veelgi mustemaks.
Teine põhjus tšehhi mehenimede üle ilkumiseks on see, et kui meie logistika äss Tõnu tutvumisel oma nime lausus, pistsid tšehhid kooris naerma. Esiotsa jäi mulje, et ju see Tõnu midagi roppu tšehhi keeles tähendab, mida nad muidu nii heatujulisteks muutusid, eks? Aga hiljem selgus, et Tõnu kõlab lihtsalt piisavalt jaburalt, et toatäiel vuntsidega meestel piss püksi naerutada.
Kolmandaks küsis viiulivõtme kujuliste vuntsidega tšehh peale esimest tutvumisringi, kes meist barista on. Keegi ei ole, vastati talle. Meie ettevõttes kohviga ei tegelda, kui ainult ehk tarbimisega.
“Nojust,” teatas seepeale üks röövel Rumcajsi soenguga tšehh. “Tarbimiseks ju baristasid kontorisse vaja ongi.”
Eiei, ajasime meie vastu, tarbimiseks on kontoris kohvimasin. Ühelgi firmal pole nii palju raha, et eraldi barista tööle võtta.
Vastupidi, läksid tšehhid nüüd elevile. Just täpselt nii palju raha peab igal ettevõttel olema, vastasel juhul langeb tööviljakus ning sagenevad tööluusid. Ja kui konkurent peaks barista tööle võtma, jookseb iga ettevõtte töötajatest tühjaks.
Vau. Midagi nii geniaalset poleks osanud hobuseraua kujuliste vuntside ning röövel Rumcaijsi soenguga meeste käest oodatagi. Meie olime siiani arvanud, et piisab kohvimasinast, seegi osteti meie kontorisse streigi ähvardusel. Aga võta näpust, tšehhid olid sammukese kaugemale astunud.
Ma jätsin õhtusele olengule minemata (küll ma oma elus Honzade ja Arnoštitega jõuan jalga keerutada, on ikka pagana nimed!) ja istusin pool ööd guugeldades. Tõsi mis tõsi – kogu maailmas võtavad firmad baristasid palgale, täielik trend kohe. Ongi ettevõttes inimene, kelle ainus töö on ülejäänud inimestele head kohvi vaaritada. Kui suuremad ettevõtted jaksavad terveid sööklaid püsti hoida, asi see siis üks barista pole palgata?
Läksin järgmisel hommikul oma uurimistöö tulemusi bossile tutvustama. See teeskles huvitatust ja kukkus puhisema, kui ma talle ettepaneku üks tõeliselt proff barista tööle võtta tegin. Raha ei olevat, turg pidavat kokku tõmbuma ja üleüldse elame me Eestis, mitte Ameerikas või Tšehhis.
Ongi nii või? Olemegi tšehhidest kehvemad? Või äkki on Eestis mõni firma, kus raamatupidajate ja peaspetsialistide kõrval barista palka saab? Kui jah, siis palun mulle lahkesti teada anda: olen seal kasvõi miinimumpalga eest valmis rügama, ausõna!
