Kohvi ajalugu sai alguse idamaades, kus see jook võitis kiiresti kõigi ühiskonnakihtide poolehoiu. Mitmed iidsed araabia legendid kõnelevad sellest müstilisest joogist, mis on must ja mõru ning avaldab salapärast stimuleerivat toimet. Läände jõudis kohv mitmete kahtluste ja raskuste kiuste kolm sajandit tagasi. Kui ubade röstimise viis avastati ja võeti kasutusele tänu juhusele, siis nimetuse „kohv“ kohta ei saa enam nii öelda – see on lahutamatult seotud Etioopias Kaffa piirkonnas kasvava põlise taimega, mille viljadest valmistatakse kohvijooki. Kohvi teekond sai alguse just mainitud kohast. Sealt jõudis kohv Jeemenisse ning levis pisut hiljem Araabia maadesse ja Egiptusesse, võites seal nii lihtinimeste kui ka valitsejate südameid.
Kuueteistkümnendal sajandil, kui kaubanduskontaktid ida ja lääne vahel tihenesid, võeti kohv vaimustunult omaks nii Vanas kui ka Uues Maailmas. Siiski kulus veel peaaegu 200 aastat, enne kui arenes välja regulaarselt tegutsev ja selgepiiriline kaubandusharu. Alles aastal 1690 rauges araablaste monopoolne seisund kohvimaailmas ning areenil astusid Hollandi kaupmehed.
Kuni selle ajani varjasid jeemenlased kiivalt väärtusliku taime saladust. Uued väljavaated avanesid, kui Mekasse teel olev indialane Baba Budan tutvustas müstilist jooki Misores, tollases Hollandile kuulunud India koloonias. See sai teoks teoks tänu Baba Budani nutikusele: nimelt peitis mees mõned kohvioad oma riiete vahele. Sellest peale arenesid asjad kiiresti. Jeemenlased kaotasid oma monopoolse seisundi, sest ka hollandlased hakkasid kohvi kasvatama. Nikolas Witteni eestvedamisel maabuti Jeemenis Moka rannikul ning saadi enda valdusse ihaldatud kohvitaim. Hankida õnnestus küll vaid taim, kuid sellest piisas erakordse eesmärgi saavutamiseks: just sellest esimesest taimest on saanud alguse kõik tänapäeva istandused üle kogu maailma. Kohvitaim, millest kujunes üks armastatumaid kogu maailmas, leidis endale uue kodu nii Hollandi asumaades Indias kui ka Amsterdami botaanikaaia kasvuhoonetes. Uued suured istandused rajati Bataaviasse, Jaava saarele ning seejärel ka Ida-Indiasse, Tseilonile ja Surinamesse. Hollandi ida-India Kompanii laevad purjetasid ümber Hea Lootuse neeme ja toimetasid väärtusliku kauba Rotterdami sadamasse. Just tänu sellele sadamale kujunes kõigest mõne aastaga välja suur üle euroopaline kohviturg.
Umbes aastaks 1700 sai Vahemerest eri maailmade risttee – koht, mille kaudu kohv saabus Euroopasse. Just mööda sada veeteed jõudis väärtuslik idamaine kaup Veneetsiasse, Marseille’sse, Amsterdami, Hamburgi ja Londonisse ning kohvijoomine kujunes harjumuseks kogu Vanas Maailmas.
Kohvitaime jaoks on aasta 1723 ajalooline teetähis: just siis toodi see kolonisatsiooni tulemusena Kesk- ja Lõuna-Ameerikasse. Lugu sai alguse sellest, et meretagustes vägedes teeniv Prantsuse laevakapten ja jalaväeleitnant Gabriel de Clieu käis Pariisis ning palus Versailles’ kuninglike aedade õueaednikel kinkida talle üks neljast seal kasvanud kohvitaimest, et istutada see Martinique’i saarele. Sama aasta mais võttis kapten oma purjekaga suuna Nantes’ist Antillidele. Teekonnal ähvardasid taime mitmed ohud ning see sattus paljudesse seiklustesse. De Clieu oli sunnitud taime kaitsma päeval ja öösel. Pärast kohalejõudmist istutas de Clieu tollal vaid mõne sentimeetri kõrguse taime mulda ning sai juba 20 kuud hiljem korraliku saagi.
Ube jagati nii kloostritele kui ka tavalistele inimestele ning kiiresti taibati, et kohvitootmine peidab endas tohutuid majanduslikke võimalusi. Kolme aastaga tuhanded kohvitaimed lihtsalt vallutasid saare. Kohv ei levinud mitte ainult Guadeloupe’i saarele ja Haitile Santo Domingosse, vaid ka teistesse Prantsusmaa kolooniatesse: Guyanasse, Costa Ricasse ja isegi Bouboni saarele, mis hiljem nimetati ümber Réunioniks.
Martinique’il uut vilja saatnud edu tulenes suuresti saarel toimunud vulkaanipurskest, mis hävitas kakaoistandused. Nende asemele istutati kohvitaimed. Tänu eelmainitud piirkondadest pärinevale saagile valitses Prantsusmaa Euroopa kohviturgu kuni Napoleoni kehtestatud saatusliku blokaadini, millest teised tootjad lõikasid loomulikult suurt kasu. Samal aastal ehk 1723 tegid hollandlased ja prantslased eduka katse taime levipiirkonda laiendada. Esimesed rajasid istanduse ülemerekolooniasse Jaava saarele ja teised Martinique’i saarele. Sellest hoolimata on tõeliseks maiseks kohviparadiisiks hoopis Brasiilia – praegune maailma juhtiv kohvitootja.
Kohv ei jõudnud Brasiiliasse sugugi viperusteta, lugu on õigupoolest üpris seiklushõnguline. Aasta oli siis 1727 ja peategelaseks nutikas Brasiilia leitnant Fransisco de Mello Palheta. Palhetal oli diplomaatiline kohtumine Cayenne’i kuberneri Claude de Guillonet’ga ehk lord d’Orvilliersiga, nende eesmärgiks oli lahendada teatavad Guyana piiriprobleemidega seonduvad vaidlused. Kuberneri korraldatud lõunal pakuti muu hulgas kohvi ja likööri ning Palheta palus oma võõrustajalt paari kohviuba, et need oma aeda istutada. Lord d’Orvilliers keeldus viisakalt, kuid otsustavalt, sest oli saanud oma valitsuselt range käsu mitte anda kellelegi ainsatki uba. Pärast lõunat kutsus uljas Brasiilia leitnant kuberneri naise jalutama, et temaga nelja silma all kõneleda. Punaseid vilju täis kohvipõõsast mööda jalutades korjas brasiillase tähelepanust meelitatud aadlidaam mõned oad, poetas need ohvitseri taskusse ja ütles: „Võtke need. Minu abikaasale on antud käsk ube mitte kellelegi anda, kuid minul on vaba voli pakkuda neid kõigile, kes mulle meeldivad.“
Oma raamatus „Vida Maravilhosa e Burlesca do Cafe“ kinnitab Teixera de Oliveira, et Palheta tegelik Cayenne’is ei olnud mitte piiriprobleemide lahendamine, vaid mõne muldapanekuks sobiva kohvioa hankimine. Seda salaplaani kinnitavad ka mitmed Brasiilia arhiividest leitud dokumendid: „Ürita pääseda mõnda aeda, kus kasvatatakse kohvitaimi. Kasuta ettekäändeks väidet, et soovid vilja maitsta, ning hangi mõned oad, nii et kegi ei näe.“
Kõigest paari aastakümnega levis taim Paranast ka teistesse osariikidesse. Hoolimata tohutust territooriumist ning tol ajal monopoolses seisundis olnud prantslaste ja hollandlaste vastuseisust kandis brasiillaste visadus vilja ning kuigi kohvitööstus on elanud läbi mitmeid tõuse ja mõõnu, on see riik tänini maailma suurim kohvitootja.
Aastal 1727 riigi põhjaossa rajatud esimeste istanduste jaoks osutus sealne kliima üsna ebasobivaks. Seepärast otsustati istandused viia mujale – esmalt Rio de Janeirosse ning viimaks, XIX sajandi esimesel poolel Minas Geraise osariiki. Sealne keskkond osutus ideaalseks ning kohvist sai kiiresti riigi kõige tähtsam majanduslik tuluallikas. Hoolimata sellest, et kohv pärineb Aafrikast, levis see kõige kiiremini just Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Põlisele kodumaale naasis kohv üsna hiljuti. Legendaarne jook jõudis Aafrika mandrile tagasi alles Esimese maailmasõja lõpus, kui inglased andsid Kesk-Aafrika istanduste rajamisele uue hoo. Taastati istandused, mille taimed olid kunagi üle maailma.
